30.08.2019
Katrin Päevakene, 47. Sündinud ja koolis käinud Võrus, kõrghariduse omandanud ja turundusalast tööd teinud Tallinnas kuni aastani 2015.
Miks otsustasid maale elama asuda?
Meie lugu hakkas hoopis teistmoodi peale. Me oleme surfarid ja igatsesime lisaks Tallinna kodule väikest maja või suvilat Hiiumaal, et saaks peale surfamist ennast pesta ja vahel ka ööbida. Aga kuna logistika Hiiumaale oli nii vaevarikas, siis see Noarootsi ja Topu kant oligi meie teine valik. Lihtsalt maja, mille me siin enam kui aastapikkuse otsingu tulemusena leidsime, oli midagi enamat kui väike surfimaja ja käima läks hoopis teistsugune stsenaarium. Aga palju õnnelikuma lõpuga. […]
Mis on olnud suurim raskus või väljakutse maal elamisel?
Kuna meie leidsime tõsist rekonstrueerimist vajava maja, siis ehk see oma kodu ehitamine nädalavahetuste kaupa oligi alguses kõige raskem. Esimesed kaheksa kuud vaid koristasime, sorteerisime, utiliseerisime, lammutasime ja müüsime seda maja tühjaks, et aru saada, mis peab alles jääma ja kust algab meie looming. Ja kui kodu hakkab ilmet võtma, siis kolivad ka süda ja mõtted uude kohta. Tekkivad uued sõbrad, otsid tööd ja leiad ka rakenduse, kui sa seda väärt oled. Kes tahab kogu majaehituse saagast ülevaadet saada, siis pidasin ka viis aastat blogi meie maja ehitusest: https://topumentaal.wordpress.com.
Mis on parim, mida elamine maal on Sulle andnud?
Me elame 10 km kaugusel Haapsalust ja tegelikult Haapsalu linna territooriumil, seega öelda, et me elame maal, on ilmne liialdus. Hajaasustus andis meile juurde õhku, vabadust ja vastutust. Teed niipalju kui jaksad ja kui vahel ei jaksa, siis ikka teed! Aga lapsevanemana rõõmustan ma kõige selle üle, et meie laps saab koolibussiga kooli ja tagasi! Ja et tema põhikoolis on vaid natuke üle saja õpilase ja tema enda klassis on vaid 13 last. Kõik huviringid, mida üks laps võiks tahta, on olemas kas Ridala kooli huviringides või Haapsalus.
Miks soovitate ka teistel kaaluda maal elamist?
Maal oled kordi rohkem enda aja, tempo ja tegemiste peremees. Närvilisust ja kiirustamist jääb kordi vähemaks. Ja Eestis on veel liiga palju omanikuta maatükke või poputamist vajavaid maju, et laenudega linna külge aheldatud rahvas linnast ära ei võiks kolida. Ma tean vaid ühte inimest, kes tahab jaanipäeval Tallinnas olla – kõik ülejäänud kaovad kuhugile võrkkiikedesse ja kivi otsa ning õhkavad vaimustusest Insta pilte jagades. Aga see võib aasta ringi nii olla! Minu jaoks on võrkkiik, inimtühi mererand ühe minuti kaugusel ja igapäevane aiandus/korilus saanud juba elunormiks.
Millest alustada?
Otsige sobiv maatükk või ripakil maja, mis teid kõnetab. Teiseks, määrake endale ajalised eesmärgid arvestusega, et lõpuks läheb kaks korda rohkem raha ja kaks korda rohkem aega, kui te arvasite. Minu kolmas vihje oleks alustada õpingutega kohalikus kutsehariduskoolis/kõrgkoolis veel mõne ameti omandamiseks – saate uude keskkonda valutumalt sisse elatud ja leiate ka sõpru või mõttekaaslasi. Või töö. Ja andke oma isikust, perest, plaanidest ja oskustest teada ka kohalikule kogukonnale. Toredaid inimesi oodatakse alati ja igal pool! Minust on tänaseks saanud ürituste korraldaja ja DJ, kohalik külavanem, kontserdikorraldaja, kogukonna kõrtsupidaja, filmiprodutsent ning lastelaagrite läbiviija surfamise ja kalast kokkamise valdkonnas.
