11.08.2026
Öötlas elava Inga Meari koduõue peale jõudes kohtab esimesena suurt kasvu pruuni koera. Tegemist pole ainsa loomaga, kes Inga ellu on kuulunud. Juba pisikese lapsena tekkis tugev side hobustega, kellega Inga tegeles 30 aastat, kuid siis tõi saatus kaasa suure elumuutuse ning viis ta hobustest eemale.
Autor: Kristi Kirss, Järva vald
„Kasvatasin oma vaagnaluu kokku tagasi, aga ratsutamisest ei saanud veel niipea unistadagi,“ meenutas Inga saatuslikku õnnetust, mis oli seotud hobusega. Järgnevast ei osanud ta kunagi mõeldagi: et inimesest, kellele ei õmblemine ega käsitöö pole kunagi meeldinud, saab ainulaadseid nahatöid ja professionaalseid pillikotte valmistav spetsialist. Ja et ta hakkab õmblemist armastama.
Inga on pärit Tallinnast. Järvamaale jõudis naine 2010. aastal. Alguses käis ta Paidest Hobukooli parki tööle, kus hoidis ka oma isiklikku hobust. Kuid 2015. aastal sai pakkumise võtta Öötlas üürile maja ning kuigi majaomanik lubas loomi pidada, siis esialgu ei olnud tahtmist „tööd koju kaasa võtta“. Siiski oli järgmiseks sügiseks üheksa hobust õue peal. „Kõik ei olnud muidugi minu omad, õpetasin ja kantseldasin ka nö üürihobuseid. Kuni teatud õnnetuseni, mis hobusega juhtus,“ meenutas Inga.
Aastaks oli hobustega tegelemisel kriips peal. Naine tegeles tervise parandamisega, kuid mingit tööd tuli ju ometigi teha. Sõbranna, kelle vennal on Paides väike kastivabrik, kus valmistatakse pillimeestele transpordikaste, uuris Inga käest, et kas ta ei tahaks hakata pillidele ja muusikatarvetele erinevaid kotte ja katteid valmistama. „Käsitööd tegema, mina?! Ei iialgi! Millega, õmblusmasinaga? Hulluks oled läinud või?! Ma olen elu aeg kauge kaarega õmblusmasinatest mööda käinud,“ rääkis Inga.
Tänu hobustele on Inga enda sõnul elanud mugavat elu: saanud töötada kodus ning sellega ära harjunud. Olles eluaeg teinud endale meelepärast tööd ning mõeldes igasugustele erinevatele töövariantidele tundis ta, et ega eriti teisi häid võimalusi polegi, tuleb see pakkumine siiski vastu võtta ja hakata õmblemisega pusima. „Ma ei teadnud õmblemisest mitte midagi ja ma olen elanud terve elu teadmisega, et käsitöölist ei saa minust iilagi,“ ütles ta.
Ühel hetkel aga ilmusid tema elutuppa suur juurdelõikuslaud ja õmblusmasinad. Polnudki väga aega kohanemiseks, kui juba tuli esimene tellimus: oli vaja teha kõlarikatted. „Ma reaalselt röögatasin seal õmblusmasina taga, kui selle käima panin, oi, see oli hirmus,“ meenutas Inga esimest katsetust.
Eestis taolisi niššitoodete valmistajaid praktiliselt ei ole. Sel hetkel oligi teadaolevalt vaid üks tegija, vanahärra Tallinnast, keda Inga sõbranna vend tundis ning uurides mehe käest, kas ta oleks nõus endale õpilase võtma, sai vastuseks jah. Jutu sees selgus, et ta oli aastaid otsinud kedagi, kellele amet selgeks õpetada. „Ta oli küll leidnud aasta enne minuga kohtumist ühe noormehe, aga ikkagi võttis ta lahkelt vastu ka minu,“ ütles Inga.
Inga käis mõned korrad Tallinnas kotiõmblemise tarkusi kogumas, kuid kuna vahemaa oli pikk, kodus oli vaja hoolitseda hobuste eest ning tellimustööd kogunesid, tuli tal kiiresti õppida ja õpitut kohe rakendama hakata. Esimesed näidised valmistati koos vanameistriga ning seejärel algas iseseisev pusimine kodus. „Higi, veri ja pisarad, peamiselt viimane. See algus oli karm ning päris raske ja keeruline,“ ütles Inga. Tööd ei õnnestunud koheselt, palju läks valesti ja tuli uuesti alustada ning see tekitas frustratsiooni. Tulemus ei olnud kaugeltki perfektne, esimesed kõlarikatted tulid liiga suured ning need pidi ümber tegema, esimesed kotid olid siit-sealt loppis, kuid see kõik ei takistanud jätkamast. „Mida rohkem ma „läbi närisin“, seda rohkem see hakkas mind paeluma ja seda rohkem see haaras mind enda võimusesse,“ rääkis Inga.
Ühel esimestest kordadest küsis Inga Tallinna vanameistri käest, kui palju on vaja tooteid valmistada, et saada sama heaks tegijaks. „Tahtsin teada, kas mul üldse on lootust. Mulle, kui inimesele, kes pole elu sees õmblusmasina taga istunud, tundus see kõik paras raketiteadus,“ ütles Inga. Ja vanameister vastas talle: „Iga päev kaks aastat jutti“. Ja pusimine jätkus.
Enne muusikatarvikutele kottide valmistamist jõudis Inga aga nahatööni. 2018. aasta sügisel sattus ta kuulutusele, et Säreveres tuleb mõnepäevane hobuvarustuse kavandamise ja parandamise kursus. Seal sai ta aimu erinevatest nahkadest ning töövahenditest ning valmistas ratsmed ja püksirihma. „Teen seda püksirihma seal ja mõtlen, ohhooo! Appi, no mis ala see veel on?!“ jagas Inga oma vaimustust nahatöö esimestest emotsioonidest. Seejärel tõi ta Jõgeva nahavabrikust esimesed paar taimparknahka, sai juhendaja käest rahakoti lõiked ning valmistas oma esimese rahakoti.
Inga usub, et tema elu teine pool möödub käsitöö tähe all. Hobuste juurest käsitööle üleminek käis tasapisi. Kõigepealt andis ta üürnikele teada, et hakkab hobusepidamist lõpetama ja igaüks viis oma hobused koju. Siis müüs Inga enda hobustest ühe maha, aga teise jättis veel alles, et äkki siiski leidub aega ka hobusega tegelemiseks ja ratsutamiseks. Käsitöö haaras aga enda võimusesse ja nii jäi hobune suuresti niisama koplisse passima. See aga Ingale ei meeldi, kui hobune lihtsalt on ja seisab tegevusetult ning nii loobus ta hobusepidamisest täielikult. „Otsustasin ikkagi sajaprotsendiliselt käsitöö kasuks,“ ütles ta.
Nii oligi elumuutus tehtud ning Inga ei kahetse midagi ja usub, et ju nii pidi minema. „Ma olen aja jooksul õppinud seda, et elu teab ise paremini, kuidas asjaolusid sättida; üldiselt vist isegi rohkem, kui me ise teame. Sest praegu ma ei viitsikski enam igasuguse ilmaga neid heinarulle veeretada ja talviti hobuste joogivee jääd raiuda,“ ütles Inga.
Tänaseks on Inga oma valdkonnas igati pädev asjatundja, kes armastab seda, mida teeb. Ka nüüd tuleb tal ette erinevaid väljakutseid, sest iga toode on ainulaadne, olgu see siis nahast või kangast. „Üsna ühesugused on väikekandlekotid ja karmoškakotid. Kõlarikatteid on aga väga erisuguseid, viisnurkseid, kuusnurkseid. Paar esimest aastat oli kindlasti niimoodi, et vaatasin seda hulknurka ja ärevusvärin tuli sisse ning peaaegu alati tõusis klomp kurku, et kas ma saan ikka hakkama ja kas ma oskan seda lahendada,“ meenutas Inga. „Täna ei värise mittemiski, muudkui andke aga ette,“ ütles ta naerdes.
Kuigi algus oli raske ja keeruline, siis loobumise mõtteid ei tekkinud. Inga tahtis saada sama heaks nagu Tallinna vanameister ja võibolla isegi natukene paremaks. Tänaseks on tal ka oma käekiri välja kujunenud, ta lisab pillikottidele nahast detaile, mistõttu on need kergesti äratuntavad.
Teda ennastki paelub muusika, kuid selleks pole kunagi väga aega jätkunud. „Täna ma olen siiski natuke näppupidi muusikas sees, ma ise töristan väheke kitarri mängida ja laulan kah, aga kõige vägevam on see, et ma saan oma tööga muusikutele vajalik olla,“ rõõmustas ta. Näiteks on Inga kotid Kandle Ossil ehk Martin Arakul ning Hiiu folgi eestvedajal Astrid Nõlvakul. Reklaami Inga väga tegema ei pea, sest algusest peale on kõige paremini toiminud jutt, mis levib rahva suus, aga tal on olemas oma Facebooki leht Inga kätetöö / I.M. handiwork ning koduleht imhandiwork.ee.
Inga proovib tellitud toote valmis teha võimalikult ruttu, aga palju sõltub ikkagi ka konkreetsest tööst ja käsilolevast tellimuste järjekorrast. Nahast valmistab ta kõike: püksirihmadest seljakottideni, vutlareid, hobuvarustust, rahakotte. Viimased paar aastat on tema suureks kireks olnud hobuvarustuse taaskasutus, mille tulemusel loob ta vanadest ja katkistest hobutarvikutest uusi tooteid, peamiselt kotte.
Maal elamise päeval, 19. septembril avab Inga Mear Öötla mõisas käsitöönurga, kus saab uudistada erinevaid tooteid ja soovi korral kaasa osta.
