18.06.2021
Mikk ja Gerly Kirikal elavad ja töötavad Peipsiääre vallas. Kahehektarilisel krundil on pere sõnul tegemist täpselt niipalju, et jõud üle käib ja kodused tegemised lõpmatu puhkusena tunduvad.
Peres kasvab nelja-aastane Iti, kes käib lasteaias. Mikk töötab Alatskivi Kunstide Koolis direktorina ning Gerly vallas infospetsialistina. “Oleme teinud sellise valiku teadlikult. Kui seoksime sissetuleku liialt enda taluga, oleks ka kodu kohustus. Praegu seda tunnet pole,” räägib Mikk. Lisaks direktoriametile on Mikk MTÜ Kodavere Pärimuskeskus juhatuse liige, aitab korraldada vallas erinevaid sündmusi, meeleldi laulab ja mängib üritustel kitarri ning teostab erinevaid projekte ka väljaspool valda. “Naudin korraldada asju, mis mind kuidagi kõnetavad ja infotehnoloogia loob võimaluse teha seda ilma, et sa peaksid kogu aeg kohal olema. Kaugtöö võimalus ka muudes valdkondades tähendab, et maal saavad elada ka need, kes tegelikult töötavad Tartus, Tallinnas või lausa välismaal.”
Mikk ja Gerly said tuttavaks tegelikult juba Alatskivi Keskkooli 11. klassis. Selle järel tuli mitmeid koos- ja lahusolemisi, erinevaid haridusasutusi, välismaal käimisi, hunnik suuremaid ja väiksemaid projekte, kuni saadi taas kokku Pärnus. “Elasime paar aastat Pärnus, kuid saime aru, et linnas me päris enda kodu luua ei soovi. Pärnust maale tagasi kolimine käis väga kiiresti: kevadel leidis isa koha, sügisel olime maal ning aasta pärast elasime juba enda majas sees.” Vahepealne aeg elati mõlema vanemate juures, kelle kodu on samuti Peipsiääre vallas. Enamus vajalikke töid tehti oma jõududega puhtalt motivatsiooni, huvi ja tahtejõu pealt. “Olen lähtunud võimalikult palju enda vanaema sõnadest, et tööd ei tohi teha vastu tahtmist või vihaga. Kodused tegemised peavad meeldima. Muidu tekib negatiive suhtumine koha vastu, mis peaks olema sinu kindlus,” tõdeb Mikk. Majapidamine on tema sõnul paraja suurusega, et kõik vajalikud asjad ise või sõprade abil tehtud saaks. Tegemised, mis seltskonnaga ladusamalt lähevad, tehakse ära sõpradega talgute formaadis. Olgu see siis katuse vahetus, puude tegemine või kartulivõtt. “Kartulivõtt on tegelikult lihtsalt üks tore traditsioon, mis sai alguse, siis kui me viis aastat tagasi siia kolisime. Lapp on väike, saak reeglina samuti, kuid üritus on alati suurelt välja reklaamitud. Reaalse töö peale kulub tegelikult vähem kui tund.” Samuti korraldatakse sõpradega talus muudki: jaanipäevad on reeglina mitmepäevane puhkus ning eelmine suvi sai alustatud kontsertüritusega, kus astusid üles samast sõpruskonnast muusikaga seotud inimesed. “Lisaks perele on ka sõbrad meil väga tähtsal kohal ja külla ootame neid alati. Osad ruumid on isegi mõne sõbra järgi nime saanud.”
Igav noorpaaril ei hakka ja nokitsemist leiab alati – kui mitte kodus, siis naabrite ehk Miku vanemate juures kindlasti. “Isa on kirjade järgi kolhoosiajal Tartu ja Jõgeva rajooni esimene oma talu omanik. Olen üles kasvanud erinevaid talutöid tehes ja tean, et see on elustiil, millele tuleb pühenduda. Traditsioonilist põllumeest minust ei saa, aga kaasa saadud oskuseid kasutan igapäevaselt.” Töö kõrvalt omandab Mikk magistrikraadi ettevõtluses ja ökonoomikas ning tõdeb, et kui maale kolid, ei pea kohe põllumeheks hakkama: “Ühe võimalusena maal elu parandada ja siin elamist populariseerida on võimalik maaelu mitmekesistamise meetmete läbi. Üha olulisemaks on saanud töökohad väljaspool põllumajandust, mis siiski asuvad maal. Kui luuakse juurde töökohti näiteks turismisektoris, ei tähenda see veel otseselt töökohtade kadumist maal, vaid lihtsalt tasakaalu muutust.”
Mikk ja Gerly arvavad, et teatav minimalism nende elustiili juures toimib väga edukalt. “Meie eesmärk on ennast koduste toimetustega mitte väga lukku panna. Saame aktiivselt kaasa lüüa kogukonna tegemistes, korraldada põnevaid üritusi või kasvõi nädalavahetuseks kodust ära minna ja ei pea muretsema, et midagi tähtsat tegemata jääb.”
Foto: erakogu
