26.08.2019
Minu nimi on Terje Kümnik, olen 40 aastat vana, abielus ja mul on kaks last. Elan Väike-Maarja vallas, Uuemõisa külas. Pärit olen Saaremaalt, Leisi vallast, Karja külast. Saaremaaga on mul endiselt tugev side, kuna seal elavad mu ema, õed, vend ja sõbrad. Kuid kuidas ma sattusin elama Väike-Maarja valda? […]
Peale keskkooli lõppu läksin ma Tallinnasse õppima. Pealinnas elasin pea 15 aastat, kuni sain tuttavaks oma abikaasaga. Kilulinnas elatud aja elasin üürikorterites. Kui meil abikaasaga sündis esimene laps – tütar, siis hakkasime vaikselt mõtlema oma elamise peale. Kuna olen alati unistanud oma majast, tegi abikaasa ettepaneku kolida tema sünnikohta ehk Uuemõisa külla, vanaema tallu. Kuna maja on abikaasale pärandatud, siis otsustasime sellesse hakata investeerima ja loobusime kallist maja või korteri laenust. Abikaasale on maal alati rohkem meeldinud, kui linnas. Tema ema-isa, õed-vennad elavad ka juba Väike-Maarja vallas ja asume üksteisele väga lähedal. Üheks tõukeks oli ka see, et meil oli võimalik laps panna kohalikku Väike-Maarja lasteaeda. Seega võib öelda, et lapse sünd sai maale elama asumisel otsustavaks sammuks. Nüüdseks olen Väike-Maarja vallas elanud viis aastat ja olen väga rahul.
Ma ei saaks öelda, et maale kolimine oli minu jaoks kerge. Tallinnasse jäid maha kõik minu-meie sõbrad, kõik oli käe-jala juures. Maale kolides ei tundnud ma kedagi peale abikaasa pere. Igatsesin alguses väga Tallinnas veedetud aegu ja oma sõpru, kuigi vahel see suurlinna elu oli väga väsitav. Vahel tundsin, kuidas ma tahaks nende juurde tagasi ja oli päris palju raskeid hetki, kus ma mõtlesin, et tegin vist oma elu halvima otsuse. Kui tütar hakkas lasteaias käima, siis sealt tekkisid esimesed sõbrad ja tuttavad. Ootamatult sain ka tööd juhiabina, mis oli minu jaoks väga oluline samm. See juhtus kohe päris alguses, kui maale kolisime. Ma ei uskunud, et nii kiiresti tööd leian. Kui tütar sai 3-aastaseks, sündis meie teine laps – poeg. See aeg kui ma olin temaga kodune, toimusid tööl muudatused ja minu koht koondati. Ma ei kaotanud lootust ja olin avatud igasugustele pakkumistele. Töötasin Eesti Postis 1,5 aastat ja võtsin peagi vastu väljakutse ka Väike-Maarja seltsimaja juhatajana. Kultuurielu korraldades olen ma äärmiselt õnnelik, sest saan suhelda inimestega, teha seda mis mulle meeldib ja ennast igakülgselt täiendada. Tänu sellele ametile olen leidnud veelgi rohkem uusi tuttavaid ja häid sõpru oma kõrvale. Hakkasin käima rahvatantsus, astusin ka naiskodukaitsesse. Saan olla piisavalt aktiivne.
On müüt, et maal ei ole tööd ja maal elamine on väga raske. Tegelikult see ei ole nii. Kui oled ise piisavalt aktiivne, otsid enda jaoks võimalusi ja väljundeid, siis on maal väga mõnus elada ja tööd leiab samuti. Meil on mitmeid koole, spordihoone, lasteaiad, muusikakool. Meil toimub mitmeid erinevaid üritusi, tegutsevad rahvatantsuringid, õpetatakse idamaiseid tantse. Meil on oma näitering, näitame kõiki eesti filme, kutsume teatreid külla jne. Meil on tegutsev naisselts, eakatele toimub mitmeid üritusi ja on oma klubi, samuti leiab iga laps endale sobiva huviala. Tegevusi on väga palju, leia ainult endale sobiv. Lastel on maal väga turvaline üles kasvada. Suvel vaatan, kuidas mu lapsed ärgates ööriietes ja paljajalu välja jooksevad, talvel kelgutavad ja lumememme ehitavad, sügisel vihma käes jooksevad ja poriloikudes hüppavad. Lapsed näevad maal väga palju. Tihti on meie maja juures näha kitsi, jäneseid, isegi karu on meie hoovile ära eksinud. See on lastele nii põnev, kui nad kedagi looduses näevad.
Meie vald on vaimu ja väega ning meil on väga kokkuhoidev kogukond. Meie vald areneb jõudsalt ja siin on mõnus elada. Tule sinagi meie valda elama!
