06.06.2021
Tarmo Eres oli koos abikaasa Külliga 15 aastat hobimesinik. Mesilased jõudsid nende teele juhuslikult – peretuttav müüs kogu oma mesilasinventari, sest jõud ei käinud enam üle. Kui 2015. aastal tee aga Olustverre mesinduse erialale õppima viis, astus Tarmo mesiniku karjääris esimese suure ja olulise sammu. “Arvasin, et tean juba mesilastest omajagu. 15 aastat mesilased ju olnud ja mett oleme saanud. Ja siis lähed kooli ja saad aru, et tegelikult sa ei tea ikka mitte midagi. Mida rohkem õpid, seda rohkem on tunne, et ei tea. Uued teadmised viisid kodus suurte aruteludeni ja sealt ilmselt sai mesinduse pisiku ka tütar Keity. On väga innustav, kui sul on toetav kaasa ja lapsed, kellega saad ka tööalaseid asju arutada.”
Tütar Keity on üles kasvanud suviti mett vurritades. “Minu jaoks ei ole see kunagi olnud kohustus ja ma ei mäleta, et isa-ema oleks sundinud seda tööd tegema. Ilmselt sellepärast mind ka mesila poole kiskus – oli põnev minna vaatama, millega vanemad toimetavad ja samal ajal midagi õppida. Alati pidasin arvet, mitmelt mesilaselt olen suve jooksu nõelata saanud. Seega oli asjade loomulik käik, et ka mina Olustverre lähen.” Kooli lõpuga sai alguse Õnnela OÜ.
Õnnela on läbi ja lõhki pereettevõte. Rollid on jaotunud väga orgaaniliselt: mesindusspetsialist Tarmo, raamatupidaja Külli, turundusspetsialist ja arendusjuht Keity. Ka poeg Renet ja väimees Alan on töö leidnud – Tartus Lõunakeskuses oleva uuendusliku meemüügiautomaadi hooldus on nende kanda. Kui vaja, teevad aga kõik kõike.
Õnnela mett saabki osta innovaatilisest meemüügiautomaadist Tartu Lõunakeskuses, lisaks on iseteenindustarud Õnne talus kohapeal ning tütre Pala külas asuvas Liiva talus. Lisaks meemüügile on Õnnela meeskond enda südameasjaks võtnud tarbija harimise mee ja mesilaste teemal läbi sotsiaalmeedia kanalite.
Miks on maal hea elada?
Keity vastab sellele nii: “Mäletan selgelt, kuidas ühel kargel päikselisel talvepäeval kaasaga linna kooli ja ühikasse sõitsime. Maal paistis ere päike, jäised kristallid lendlesid õhus. Juba maalt oli näha, et linna kohal on sudupilv – mida linnale lähedamale, seda pilvisemaks ja sombusemaks läks. Linnas sees polnud päikest üldse. See oli ilmselt minu hetk, kui mõistsin, et ma ei taha linnas enam olla, elada ega mitte kunagi uuesti elama asuda. Maal on ilus ja hea.” Lisaks arvab, Keity, et liialt linlik mõtteviis teeb tihtipeale maal elavatele inimestele karuteene. “Tule ja ela maal ja saad aru, et enamusele suurtest keskkonnaprobleemidest ongi maal elamine lihtne lahendus!”.
Ka töökohtade pärast ei pea kartma. Eriti nüüd, kui koroonaaeg tõestas kaugtöö jätkusuutlikkust. “Kui sa oled ettevõtlik, siis on maal alati midagi teha. Maal hoitakse üksteist. Projekte ja tööotsi pakutakse alati. Pigem ongi alati rohkem teha kui jaksaks. Ideid ja erinevaid vajaduspõhiseid teenuseid saaks pakkuda igas valdkonnas,” ütleb Tarmo, kes mesinduse kõrvalt tegeleb ka mini-ekskavaatoriga kaevetöö teenuse pakkumisega.
Lõpetuseks tõdeb Keity: “Minu vanemad kasvatasid mind loodust austama ja maal elamist nautima. Mina püüan oma tütardele sama anda!“
Pilt: Alan Raudmäe
Pildil vasakult Tarmo, Keity, Renet ja Külli.
