25.08.2021
Mis on toidusalu? Hm? Küllap mõtleb nii enamus meist seda sõna esimest korda kuuldes. Seletus sellele ja lugu, kuidas kaks noort inimest Eesti lõunapiiril asuvas Tsirgumäe külas oma väikese Toskaana leidsid ning seal kodu ja metsaaia rajasid, ei ole kaugeltki tavaline.
Tsirgumäe Toidusalu MTÜ ehk Food Forest nagu seltskond hakkajaid noori inimesi end laiemalt reklaamib, loodi 2020. aastal. Selle taga on Heldor Sepp, Eliise Tuuling, Marelle Manglus, Tuuli Jõesaar ja Alexander Kukk, keda võib vist vabalt nimetada mõttekaaslasteks, kelle südameasjaks loodusega kooskõlas elamine. Toidusalu olemust aga võib teisisõnu nimetada ka metsaaianduseks, mis omakorda lahti seletatult on toidu kasvatamise viis, inspireeritud metsikust loodusest, selle struktuurist ja protsessidest. See on toidu kasvatamine kõige loomulikumal moel.
Kohtumine toidusalu idee teostajatega nende koduõuel kujunes ootuspäraselt huvitavaks retkeks. Ent esmalt, kuidas ikkagi sattus kolmeliikmeline pere – Heldor ja Eliise koos väikese tütre Auroraga – elama oma unistuste koju, Järve tallu endise Taheva mõisa südames Tsirgumäe külas?
See tulemise lugu on veidi muinasjutulinegi. Noored on nüüdseks koos olnud 11 aastat ning olid enne Lõuna-Eestisse elama asumist jõudnud endale Harjumaale kodugi rajada. Paraku ei tahtnud nad seal kuidagi koduneda. Kaaslastele, kes palju maailmas ringi rännanud, meeldis ka Eestis sageli looduses ja matkarajal viibida. „Harjumaal olid küll toredad matkarajad, kuid need olid sageli prügised ja ülerahvastatud, kõik oli väga piiritletud,“ ütleb Eliise ja lisas, et järjest sagedamini leidsid nad end siit, Lõuna-Eestist. Otsustati kodu põhjas müüki panna ja otsida uus pesa lõunas. Eliise oli tutvunud ühe koolituse käigus Jandraga, kes elas Taheva kandis… Sellest saigi uus algus.
„Lähedal asuva Sooblase küla inimesed tutvustasid meile Taheva piirkonda, meile näidati Parmupesa (ehk talgukeskust), tutvusime ökoküla ja selle inimestega ning siinse ümbruskonnaga. Kohe alguses oli kant omane ja pooleldi juba kogukonna liikmetena hakkasime siia päris oma kodu otsima,“ räägib Heldor. Kuni … esimest korda ühel talvisel varahommikul Järve talu – õigemini, selle naabruses asuva shiitake-seente kasvanduse – juurde sattununa olid noored lummatud avanevast vaatest: üle tiigi paistvad väärika ajalooga kivihooned varemete ja põlispuude taustal olid kui ilmutus. „Just seda me otsisimegi. Plaanisime kunagi kolida Toskaanasse, et leida selliseid vägevaid müüre ja siis ühtäkki leidsime unistuste talu õiges kohas – see oli justkui meie Itaalia unistus Eestimaa päikese all! Meie oma väike Toskaana,“ ütleb Eliise.
Siis nad veel ei teadnud, et aasta hiljem astuvad nad samasse hoovi sooviga see ära osta.
Järve talu koosneb Taheva mõisa viinaköögist ja viinaköögi keldrist ning suurest müüritisest – endisest mõisa härjatallist ja sepikoja varemetest. Viinaköök oli kohandatud elumajaks ning see oli toona ühe toreda eaka vanapaari koduks.
Muidugi otsiti kodu edasi, kuid võimsa vaatega ja tiigiga talu mõisasüdames jäi noortele hinge. „Öeldakse, et kui unistada suurelt, siis unistused täituvad! Järve talu koos juurdekuuluvaga on nüüd mõnda aega meie oma ning mitmed paanid teostumas,“ ütleb Heldor.
Jutud avara vaimuga noorte muudest ettevõtmistest jäidki rääkimata, need keerlesid peamiselt toidu, looduse ja aianduse ümber. Selle koosluse võib kokku võtta ühe sõnaga – permaaiandus. Permakultuuris ongi kokku saanud põllu ja metsa kasulikud küljed ja toidusalu võib selle musternäiteks pidada. „Toidusallu valitakse inimesele otseselt kasulikke taimi, sh söödavaid ja ravimtaimi, ka näiteks küttena ja ehitusmaterjalina kasutatavaid taimi, aga ka toidusalu toimimiseks vajalikke, näiteks lämmastikku siduvaid taimi, et ei oleks väetamise vajadust,“ selgitavad Heldor ja Eliise tegelikult lihtsat sümbioosi – permakultuuris kasutusele võetud viis, mis suudab ise toimetada, kuid kust inimene saab piisavalt toitu.
Food Forest ehk toidusalu on metsaaed, kus söödavate taimede mitmekesine „istutusplaan“ püüab jäljendada looduses leiduvaid ökosüsteeme ja mustreid, seletab Heldor. „Food Forest on nagu päris metski, ulatudes nii kõrgele taevasse, kui jäädes osaliselt maa alla, sinna vahepeale jäävad kõikvõimalikud tasandid – esindatud on kõik metsa kõrgusrinded. Nii mahub ühte piirkonda rohkem taimi, putukaid ja loomi, kes koos loovad terve ja toimiva ökosüsteemi. Nagu metsas ei esine monokultuuri, ei kasvatata ka permakultuurses aias vaid ühte liiki taime.
Tsirgumäe Toidusalu MTÜ eesmärgiks ongi propageerida permakultuuri läbi toidusalu ja väärtustada ökoloogiliselt puhta toidu kasvatamist ja väärindamist: FoodForesti toidukastid reisivad igal nädalal Tallinna poole, tellimuse korral valmistatakse kasvõi mitmekäiguline õhtusöök.
Toidusalu, mis praegu laiub üheksal hektaril, ootab aga Heldori sõnul täiendamist ja täiustamist. Plaanis on teha katsetusi märgalaga ja laiendada seenekasvatust. „Praegu on kogemused olemas shiitake-seentega, töös on aga austerserviku ja lõvilaka (lõvilakk-korallnarmik on söödav seen, mida kasutatakse ka rahvameditsiinis) mütseeli paljundmine. Oleme koostöös Koivakonnu OÜga parendanud tehnoloogiat ja teinud tootearendust, et oleks võimalikult ökonoomne,“ räägib Heldor arengutest seenekasvatuses.
„On näha, et kõik, mis me teeme praegu permasüsteemis, toimib hästi, ülejäänu mitte nii hästi,“ selgitas Eliise oma aia eripära sellesuvise pika põua vaates. Üldse on mõte teha kogu metsa ja aia ala isetoimivaks ehk hooldus- ja töövabaks: võetakse kasutusse märgala, veepumba ja imbvoolikute abil kastmiseks ammutatakse energiat päikesepaneelide abil. Tegelikult ongi kogu toidusalu juba suuresti isetoimiv ala. „See on laisa inimese aed,“ muigab Heldor.
Kust see pealehakkamine ja katsetamisjulgus? „Oleme perega nii võõrsil kui ka kodumaal reisides näinud palju huvitavaid talusid ja suhelnud põnevate inimestega. Meie rännakud on viinud meid Tasmaaniast Põhja-Norrani, 12 aastat sai töötatud ka Norras – kõik need kogemused on andnud meile ideid ja panidki meid mõtlema ühe väga omanäolise turismitalu loomise peale,“ on vastus küsimusele. Praegu on Heldor ja Eliise õnnelikud oma kodumaal, luues künklikul Vana-Võrumaal Tsirgumäe külas oma väikest Toskaanat.
Tekst ja pilt: Lea Margus
