13.03.2024
“Iga puu kasvab uues kohas halvasti.” Nii ütles mulle Kadri Õmblus, Mustla kohviku omanik, kes ukraina perede jõulupeol imemaitsvat suppi pakkus.
“Mu isa Mikola oli Eestis aega teenimas. Käis mõnikord õhtuti pruudile Ukrainasse helistamas. Nii nad mu emaga tuttavaks saidki, ema Sirje töötas telegraafis,” naerab mulgi musta-punase värvi ukraina mustrites pluusi kandev Kadri. Mustla Rahvamaja on laupäeval rõõmsat rahvast täis. Kohal on sadakond inimest, lastest mõned on nii väikesed, et tundub, et nad ongi Eestis sündinud. Sõda Ukrainas on kestnud juba kaks aastat.
Jõuluvana tuleb aastas üks kord, aga mure sõjapõgenike silmadest ja südamest ei ole nende kahe aasta jooksul kadunud mitte hetkekski. “Kui meie pered oleks samuti Eestis, siis võiks siia jäädagi,” lausub umbes 40-aastane mees. Eakaid vanemaid ei saa aga kuidagi Ukrainast ära tuua.
“Kui enne mitte, siis kümne aasta pärast oleme kindlasti kodus tagasi,” lubab mees naeratades ja kindlal häälel. “Seni koolitame lapsi,” lisab sõber samast lauast. Nad on Mustlasse sõitnud Pärnust.
“Siseministeerium on sõjapõgenikke ligi kaks aastat aidanud jalule saada. Nüüdsest peavad ukrainlased uue eluga ise hakkama saama. Paljud on ka Ukrainasse tagasi läinud, aga 13 600 inimest on Eestis kanda kinnitanud,” ütleb Krista, kes organiseeris ka selle viimase üle-Eesti kokku sõitnud peo oma kodukohas Mustlas.
Mustla rahvamajas toimunud Ukraina sõjapõgenike jõululisel koosviibimisel lugesid lapsed luuletusi sulaselges ja puhtas eesti keeles. Foto: Marianne Ubaleht
Uhke kuuse kõrval laval seisab 14 ukraina last erinevas vanuses, pidulikud riided seljas. Kui dirigent käed tõstab ja lapsed ukrainakeelset laulu alustavad, lähevad enamusel saalis istujatel silmad märjaks. Muusika ilu ja laste südamest tulevad emotsioonid rebivad huulile kaks aastat kestnud küsimused: miks? kui kaua veel? Ja missuguse hinnaga? Mitte keegi selles saalis ei oska neile küsimustele vastata.
Saan tuttavaks Põltsamaal elava Valentina Mekshuniga, kes saatuse tahtel tuli 1954.aastal Tartusse õppima. Koos kahe sõbratariga. Õppisid vene keele ja kirjanduse õpetajateks. Kolm kohustuslikku kooliaastat pärast instituudi lõpetamist tähendas aga seda, et Valentina jäigi Eestisse.
“Tänaseks oskan ma ukraina keeles ainult laulda- rääkimise olen ära unustanud. Olen Eestis elanud juba 70 aastat. Kui mu ema mul 1950. aastate lõpus külas käis, tundus talle Eesti nii vaene ja kole koht, et tahtis mind väevõimuga tagasi Ukrainasse viia,” on Valentinal sõna sõnalt kõik meeles. Ta on olnud sõjapõgenikele suureks abiks. Just eesti keele õppimisel.
Muidugi on see vapustav vaatepilt, kuidas ukraina lapsed eesti jõuluvanaga suhtlevad.
Jõuluvana on tõeliselt pikk mees, kes ei räägi eesti keeles mitte aeglaselt, vaid vastupidi väga kiiresti! Ja lapsed saavad aru ja vastavad eesti keeles. Küsin ühe poisi käest, kes eriti soravalt räägib, et kus teda nii hästi eesti keelt rääkima on õpetatud?
“Olen Vissar, 14-aastane ja Viljandist,” vuristab rohelise tikandiga ukraina särgis noormees. Ta pole Eestis isegi lasteaias käinud, mis tõestab, et kui õpetaja on hea, siis saab keele selgeks vähem kui paari aastaga. Ainult tahtmist peab olema!
Äkki silman ühe laua peal erakordselt suurt metallanumat, mille sisu., kuidas nüüd öeldagi, ei ole tänu hallile värvile eriti isuäratav. See on kuulus “kutja”. Magustoit, mis on jõulude ajal igal ukraina perel laual peab olema. Maitse on tõesti sada korda parem kui välimus – nisujahu, rosinad, kuivatatud puuviljad, mesi ja mooniseemned!
“Kui seda magustoitu ei ole, siis ei ole Jõulusid! Ja muidugi 11 toitu veel, mis kõik peavad esimese jõulupüha õhtul laual olema. Kartulit, liha ja verivorsti tohib süüa alles järgmisel päeval,” saan ukraina naistelt korraliku kultuuri-kursuse. Muide, eesti ja ukraina verivorst erinevad selle poolest, et tangude asemel on ukrainlastel vorsti sees tatar.
Aga kuidas kontrollida, kas ukrainlane üldse on jõulupidu pidanud? Väga lihtne, kui mooniseemned on hammaste vahel, siis on pidu peetud!
Mustla Rahvamajas kestis pidu ja pillerkaar neli tundi. Ega neid kohti, kus sõjapõgenikud omavahel kokku saaksid, palju ei ole. Aga see on kosutav ja lootust pakkuv, kui omasuguseid saatusekaaslasi näha, kuulda ja kasvõi üksteisele naeratada.
Tekst: Maire Aunaste
