28.08.2026
Annika Oras tuli Kääpa kanti 17 ja pool aastat tagasi, et siin metsade vahel lapsi kasvatada.
Kui lasteaias algasid 2011 heategevuslikud jõululaadad, siis ta aitas neid laatasid korraldada ja jäi tollasele vallavanemale Hannes Soosaarele silma. „Kui mu väiksemad lapsed hakkasid kolmeaastaseks saama, siis pakkus vallavanem mulle kooli direktori kohta, millest ma loobusin. Seejärel rääkis ta sihtasutuse juhtimisest ja projekti juhtimisest, mis muuseumis oli algamas. Siis ma ütlesin ka ära. Ja alles kolmandal katsel õnnestus tal mind ära rääkida. Muuseumi renoveerimise projektijuhiks tuli Külli Must, mina tulin sihtasutust Kalevipoja Koda juhtima,” räägib Annika Oras. Nüüd on ta Kalevipoja Kojas olnud juba varsti üheksa aastat.
Pärit on Annika Elvast. Koolis käis kaks esimest aastat Tartus praeguses Descartes’i lütseumis ja kolmandasse klassi läks Elvasse ning lõpetas keskkooli ka Elvas. Siis õppis neli aastat Tartu Õpetajate Seminaris, kuna ta ei saanud ülikooli sisse.
Ja pärast Õpetajate Seminari lõpetamist läks ikkagi ülikooli ning õppis seal eesti keelt.
Kuidas aga kaasata kogukonnas kõiki sihtrühmi, et keegi ei tunneks ennast kuidagi kõrvalejäetuna või saaks ka kaasa rääkida, mis temal veel puudu on või mida tema tahaks veel juurde luua?
Energilise kogukonna eestvedajana on Annika Oras toonud kohalikus elus kaasa lööma nii noored, vanemaealised kui ka noored pered. Tema hinnangul peaks kõikidele tegevust jätkuma. „Me tahaksimegi, et igal põlvkonnal oleks midagi, mitte me ei keskendu ainult noortele peredele või lastele või noortele, tahame ka vanemaealisi kaasata.
Kogukonda hoiavad koos traditsioonilised rahvakoosolekud igal pööripäeval. Kas on mingi probleem või on rõõm jagada, aga Kääpa rahvas saab kokku vähemalt neli korda aastas. Kas siis Kalevipoja muuseumi ruumides või rahvamajas.
Annika Oras ütleb, et „Nüüd on see traditsioon hakanud kuidagi oma elu elama, me nii-öelda vajaduspõhiselt teeme seda. Nüüd suve alguses teeme kogukonna pannkoogiõhtu noortekohvikus. Ei ole mingit kindlat päevakava, aga arutame lihtsalt, mis teoksil ja mis plaanis. Äkki ühildame selle kohvikutepäeva teemaga ka.”
Kohvikutepäev on Kääpal toimunud juba 11 korda, viimasel korral osales lausa 12 kohvikut.
Et noorte ettevõtlikkust suurendada, osaleti Jõgevamaa esimestel loometalgutel. Kääpa noortekohviku idee võitis ja sai noortekohviku alustuseks 2000 eurot. Nii sündis muuseumi taha, kuuri, kohvik. Kohvik on nüüd juba viis suve tegutsenud. Esimesel aastal tegid noored pannkooke, teisel aastal võeti pitsad juurde ja kolmandal aastal tuli toiduhaagise teema ehk kolmas arendus noortekohvikuga seoses. Et oleks võimalusi rohkem.
Annika Oras räägib, kuidas nad tegid külale kriisiplaani, kaasates erinevaid osapooli. „Meil olid Kaitseliidu esindajad, Voore vabatahtlikud päästjad, siis kogukonna esindajad. Tegime endale kriisiplaani, mida saab loomulikult alati paremaks teha, aga ta on meil vähemalt olemas.
Kaks aastat tagasi õnnestus Annika Orasel saada kogukonna eestvedaja stipendium. „Saime kogukonda tuua rohkem üritusi. Meil käis noortele esinemas Rahakratt, suur saal oli täis, kohal oli üle 60 inimese. Siis käisid meil Papsid ehk Tallinna mehed Kristo ja Illimar, kes ise on isad ja praktikud. Meil oli siin 20 isa. See oli väga äge üritus, kus räägitigi suhetest, lastest, pere hoidmisest ja sellest, kuidas ennast hoida. Tagasiside, mis meestelt tuli, oli äge.”
Naistele toimus esimene üritus naistepäeva õhtul, kus olid kohal juuksur, kosmeetik, kes tegi meiki ja fotograaf. Siis oli meil maalikursus, kus me ise koos juhendajaga saime endale pildi joonistada. Filmiõhtuid on ka olnud, kus vaatame n-ö naistefilmi, toimunud on veel kokteilikoolitusi ja suupistete koolitus, kus õpetati lauale ägedaid asju tegema. Lisaks naistepäeva elamusõhtu, kus mehed laulsid ja mustkunstnik tegi trikke. Kevadel oli lihavõtteteemaline kokkamisõhtu – tegime Napoleoni kooki ja pashat, sättisime lilled vaasidesse, valmistasime ühe lihavõttesalati ka kõik koos. Toimetame lihtsalt jõudumööda ja vaatame ka seda, mille järele soovi on.
Ja plaane on veel.
Meil on olnud juba viis talve tuubirada. Ja kui külma ja lund on, siis ka uisuväljaku korvpalliplatsile. Jõulumaad teeme ette tellimisel, laternamatku samuti.”
Kõige selle kõrval kasvab Annika ja Kaarli peres 5 tüdrukut, sealhulgas 2 paari kaksikuid. Mõned on juba pesast välja lennanud ja õpivad linnas, aga mõned veel kodus.
Aga kõik pereliikmed tõdevad ühiselt – maal on mõnus!
