28.08.2026
Kui Kerli istub hommikul oma maja terrassil ja joob vaikuses kohvi, teab ta, et on täpselt seal, kuhu ta alati kuuluda tahtis. Tema lapsepõlvekodu Setomaal, Saabolda külas on saanud koduks ka tema enda perele – paigaks, kus kasvavad kolm last ning kus rahu ja loodus käivad käsikäes.
Kerli ja Marko pere on Saaboldas elanud neli aastat. Oma majas on nad elanud poolteist aastat, kuid enne selle valmimist elas pere Kerli isa kõrvalmajas. Tee oma koduni ei olnud küll lühike, kuid unistus täitus isegi kiiremini, kui nad kunagi lootsid. „Meil oli kümne aasta plaan, et ühel päeval elame oma majas. Tegelikult jõudsime selleni juba viie aastaga,“ räägib Kerli.
Enne Setomaale kolimist elas pere seitse aastat Puurmanis korteris. Kuigi elu seal oli rahuldav, tundsid mõlemad, et päris oma kodu võiks olla hoopis maal. Marko, kes on pärit Lääne-Virumaalt, jagas sama unistust. Mõte sai konkreetsema kuju siis, kui Kerli isa ostis oma maja kõrval asuva krundi. Esialgu visati selle üle nalja, et ehk ehitavad noored sinna kunagi oma kodu. Naljast kasvas aga tõsine plaan.
Krundil seisis vana lagunenud maja, mille põrandad olid sisse vajunud, ahi ümber kukkunud ning kogu õu võssa kasvanud. Alguses oli just Marko see, kes oli kindel, et tema ise maja ehitama ei hakka. „Ta ütles kunagi, et kui üldse maja tuleb, siis ostab ta valmis maja. Aga läks hoopis vastupidi,“ muigab Kerli. Nii sai naljast suur ühine ettevõtmine. Marko ehitas maja ise, soovides säilitada vana maja hõngu. Ehitusel tuli kasuks ka see, et Kerli isal oli palju materjali, mida sai uues kodus kasutada.
Pere jaoks ei tähenda oma maja ainult suuremat elamispinda. Kolme lapse vanematena hindavad nad eelkõige turvalisust ja vabadust, mida maal elamine pakub.
Erilise tähenduse on oma kodu saanud nende teisele lapsele Rihardile, kellel diagnoositi kolmeaastaselt autism. Oma aiaga piiratud kodu võimaldab lapsel turvaliselt õues olla ning vabalt liikuda. „Korteris oleks olnud palju keerulisem. Seal pidid kogu aeg arvestama autode, naabrite, lähedal asuva jõega ja sellega, kui palju üldse õue minna saab. Siin on tal oma turvaline keskkond.“ Ka ülejäänud lapsed saavad suure osa päevast õues veeta. Pere hinnangul on maal kasvamise suurim väärtus just vabadus – ei pea muretsema tiheda liikluse pärast ning lapsed saavad joosta, mängida ja loodust avastada. Mõnikord tähendab see lihtsalt vihma kätte jooksmist, mis laste jaoks on üks suurimaid rõõme.
Väikese kogukonna tugevust on pere tundnud ka lasteaias. Rihard käib Värska lasteaias, kus ta on väga hästi vastu võetud. Õpetajad ja lasteaia juhtkond on teinud palju selleks, et laps saaks end turvaliselt tunda ja lasteaiaga paremini kohaneda. Tema jaoks loodi sobitusrühm ning kogu meeskond on näidanud üles hoolivust ja valmisolekut otsida lahendusi. „On tunda, et väiksemas kogukonnas märgatakse inimesi rohkem. Me ei ole pidanud tundma, et jääme oma muredega üksi.“
Täna töötab Marko AS Värska Originaalis ning pärast maale kolimist astus ta ka Kaitseliitu – soov, mis oli tal juba varem olemas olnud. Kerli on praegu kodune ja kasvatab pere kõige nooremat last. Varem töötas ta kokana. Sügisel ootab peret ees veel üks tähtis sündmus, sest nende vanim laps alustab kooliteed.
Maal elamise juures on olnud ka oma väljakutsed. Saabolda asub Eesti kagupiiri lähedal ning varem sai sinna kiiremini mööda teed, mis kulges läbi Venemaa. Tee sulgemise järel pikenes nii sõiduaeg kui ka läbitav vahemaa. Talvine aeg oli vast kõige keerulisem. Kuid see on ajutine mure, sest peagi valmib uus ühendustee.
Kui küsida, mis on maal elamise suurim väärtus, ei pea Kerli vastust kaua otsima. „Korteris elades oli tunne, nagu oleks kastis kinni. Siin on vabadus. Rahu, vaikus, oma aed ja teadmine, et lapsed saavad lihtsalt uksest välja joosta.“
Kuigi nende enda aiamaa alles ootab rajamist, piisab praegu sellestki, et Kerli isa aed on vaid mõne sammu kaugusel. Suvel saab üle õue minna marju sööma või peenralt värsket kraami tuua.
Just sellist elu olid Kerli ja Marko endale aastaid ette kujutanud. Nüüd on sellest saanud nende igapäev – rahulik, turvaline ja oma.
