27.05.2020
Triin Teearu-Seli tuli koos abikaasa ja lastega lapsepõlvekoju tagasi elama 2014. aastal. „Meie praeguse kodumaja ehitamisega alustasid minu vanavanavanemad aastal 1923 ja valmis sai maja 1926. Mina olen siin majas sündinud aastal 1988. Kasvasin siin koos oma noorema vennaga. Maja oli jagatud kaheks osaks. Alumisel korrusel elasid vanavanemad ja meie koos vanematega elasime ülemisel korrusel
Mina elasin selles majas 9 eluaastat, kuni olude sunnil pidime kolima Tallinnase ema juurde. Tallinnas elasin ma aastaid. Abikaasaga kolisime Tutermaale.
Soov Mõisakülla tagasi tulla oli mul alati, kõik koolivaheajad ma veetsin siin. Kuniks ma oma südamesoovist vanaemale rääkisin ja tema oli sellega nõus, lisaks saime nõusoleku kõigilt asjaosalistelt. Ja siis me ka siia tulime. 2. novembril 2014. Minu kõige suurem soov täitus, ma olen tohutult tänulik oma tädidele ja oma vennale, et nad selle võimaluse meile andsid.
Mina olen oma perega selles majas neljas põlvkond. Meil on lapsed Robert, Johanna ja Joosep. Südamest loodan, et vähemalt ühel neist on soov selle maja pärandit edasi viia. Maja on pea 100 aastat vana ja tööd jagub siin piisavalt. Maja vajab soojustamist, katuse vahetamist. Maja teisel korrusel käib usin ehitus. Tusaseks teeb mind kanalisatsiooni puudumine. Elementaarne, aga samas nii kättesaamatu 🙁
Mina olen kodune ema, abikaasa töötab. Minu abikaasal oli alguses raske, kuna ta jättis kõik oma sõbrad ja pere Keilasse. Siia tulles ohverdas ta palju minu unistuse nimel, õnneks unistas ta ise ka siia kolimisest. Ning sai väga tihti siin käidud, enne kui päriselt siia kolisime. Ta ei ole kordagi nurisenud selle otsuse üle.
Vanemad lapsed käivad Abja Gümnaasiumis ja noorim poeg käib Mõisaküla lasteaias. Oleme saanud siin palju häid tuttavaid ja sõpru. Vanimal lapsel oli ka raske siia kolides, pidi samuti oma sõbrad jätma. Korteri mugavustest kolima maale. Lisa kohustused – muru niitmine, puude tassimine jne. Tütar oli nii väike, et tema ei saanud sellest elumuutusest aru. Tänaseks on nad harjunud ja õnnelikud selle üle, et me siin elame. Neilegi meeldib see rahu ja vaikus, mis siin Mõisakülas on. Ma ei pea muretsema, kui nad jalgrattaga sõitma lähevad, poodi jalutavad või sõprade juures on. Saavad sõpradega aega veeta, oma hoovis ehitada ja toimetada. Meil on väga suur hoov ja väga tihti on siin palju lapsi mängimas.
Hetkel läheb kogu minu energia e-õppele. Kodused toimingud. Kevadest kuni sügiseni on toimetamist väga palju just õues. Talvisel ajal on pigem igavam. Siis tunneme puudust meelelahutusest – kino, teater jne. Lähimad võimalused selleks on Viljandis või Pärnus. Linnas oli see eelis, et kõik oli palju kättesaadavam. Kuid sellega harjub üsna ruttu ära, et väikesest kinoskäigust saab päevane ettevõtmine 🙂
Nüüdseks on meie jaoks ka väga väärtuslikud kohalikud üritused: jaanipäev, kodukandipäevad, uusaastapidu, Eesti-Läti laat. Oleme püüdnud iga aasta nendest osa võtta. Mõisaküla on Eesti kõige väiksem linn, ja siiski võrratu. Meie tuttavad Tallinna kandist käivad meil väga tihti külas ja naudivad siinolekut. Mõisaküla linn on võrratu juba selle pärast, et siin on minu kodu. Minu juured. Palju mälestusi. Inimesed siin on väga sõbralikud, abivalmis, toetavad. Mõisaküla on vaikne kohake, liiklust on vähe, inimesed rahulikud, ei ole tänavatel vägivalda. Siia kolides saime väga sooja vastuvõttu. Väga palju võõraid sellel hetkel ei olnud, aga nüüdseks on palju uusi inimesi siia kolinud. Kohalikke tean ma kõiki nägupidi ja usun, et teatakse ka meid.“
