04.06.2021
Miks ma elan maal? Aga kus siis veel? Minu puhul muud võimalust ei saagi jutuks tulla. Asja tuum on juurtes. Metsavahi pojana olen kogu senise elu töötanud ja toimetanud maal. Aastas tuleb päris palju päevi, mil ma ei ööbi katuse all. Olgu tegu Pärnu kandi rabade või Värska kukeseene-männimetsaga – ühtmoodi armsad on nad kõik. Eestimaa metsasid peangi enda koduks. Asjaolude sunnil satun vahel linna, aga ei tunne ennast seal hästi. Paari päeva möödudes hakkan maale tagasi igatsema.
Paljud on kolinud linnadesse või välismaale paremat otsima. Elu maal on jäänud soiku. Metsadki on jäänud võõraks. Võõrast kardetakse. Sellest on kahju. Hoida ja armastada saab ikka seda, keda hästi tuntakse. Elama ei pea mitte rikkalt, vaid õnnelikult! Hea on toimetada, kui täpselt ei teagi, kas olen tööl või puhkan. Tehtav köidab ja on huvitav. Kella tuleb vaadata siis, kui on kokku lepitud mõni kohtumine.
Hea on, kui maal elades oled iseendale tööandja. Mina hoian leiba laual metsakasvatuslike töödega. Enamasti metsakultuuride ja noorendike hooldusega. Uuendusraiete ehk lageraiete tegemisest hoian eemale. Olen kogenud, et see jätab hinge tühja tunde.
Veel teen Keskkonnaagentuurile alltöövõtjana erinevaid seiretöid. Uurinud olen metsa kanalisi, sõralisi, suurkiskjaid ja paljusid teisi metsaasukaid. Teen ka matku ja pean loodusteemalisi loenguid. Eesmärgiks vähendada metsahirmu ja tõsta keskkonnateadlikkust. Praeguseks on meie metsadele kätte jõudnud rasked ajad. Proovin edastada sõnumit, et mets ei ole ainult puu ja palk ja raha, vaid eelkäija elukeskkonnana. Veel ei ole hilja, veel annab paljutki päästa nii põllu- kui metsamajanduses. Eelkõige peame lõpetama tulevaste põlvede arvelt võlgu elamise.
Maale elama asudes mõjutad ühel või teisel moel lähiümbruses toimuvaid looduslikke protsesse. Proovi toimida nii, et see jalajälg oleks võimalikult väike. Algatuseks mõtiskle teemal, kuidas riisuda lehti või palju niita muru!
Vahur Sepp, Peipsiääre vald, Tartumaa
Foto: Aive Sepp
