Olen Võrumaa juurtega, aga pea poolsada aastat Tallinnas ja Harjumaal elanud. Töökohustustest priiks saades oli võimalik täita oma unistus – maale elama. Nüüdseks olen olnud 10 aastat endise Urvaste valla, praeguseks Antsla valla hingekirjas. Ja mitte ainult hingekirjas, vaid aktiivne ja täieõiguslik kodanik. Suures linnas oma arvamuse ja soovide kuuldavaks tegemiseks on kordades vähem võimalusi kui maal. Aktiivses tööeas ei olnud mul kalendermärkmikku vaja, siin elades on see tihedalt täis kirjutatud. Teatrid, kontserdid tulevad koju kätte ja saab ka ühiskülastusi kaugemale. Urvaste Külade Selts, Urvaste kogudus, Pokumaa, rahvamajad,
raamatukogud, huvialaringid ja külaühiskonna elav suhtlus nõuab päeviku pidamist.
Linnakorteris elades tihtipeale ei tunne oma naabreidki. Maal on abikäsi alati olemas, keegi teab kedagi, kes omakorda appi tõttab. Samas on vabadus ja võimalus nautida üksi olemist ja tunda rõõmu loodusest.
Kõigile nooremas pensionieas inimestele, kes kahtlevad, julgen soovitada. Näiteks üksikule inimesele, kellel linnas peale eluasemekulude tasumist suurt midagi üle ei jäägi. Ka maapiirkondades on korterid, aga hinnavahe eest saaks piltlikult kõik ülejäänud talved veeta soojal maal ja kenad suved Eestis. Või on kitsad tingimused, noor pere veel ei suuda isiklikku elamist muretseda. Tuleks uurida võimalust osta vanematele majake (korter) ja boonuseks on maavanavanemad.
Lapsed võivad turvaliselt õues mängida (ei pea kartma kasutatuid süstlaid liivakastis). Värske õhk ja loodusõpetuse tunnid, kuidas ikka porgand kasvab.
Olen inimene,kes autot ei kasuta. Ka see pole ületamatuks takistuseks saanud. Bussid käivad harva, aga selle eest on aega planeerida oma elu.
Veel üks tugev argument – maailm on muutunud üha haavatavamaks. Maaturvakodu, kus vett saab kaevust ja ahju saab tule teha, pliidil pannkoogid küpsemas….
Tasub mõelda!!
